teisipäev, mai 18, 2004
niisiis.
põgusa vestluse järel, kui ma olin tõdenud, et EHItajate blog on end küllalti ammendanud, otsustasime me ta alles jätta ja siia kirjutada siis kui tunne tuleb. aga kuna nüüd on meil kõigil eraldi blogid, siis ei usu, et seda liiga tihti juhtub. kui meie rõõm, mure, viha, igavus ning muud ettejuhtuvad emotsioonid teid huvitavad, siis saate neid ilmselt lugeda just me privaatblogidest. nendele ongi paremal pool viidatud.
vott.
>
>
põgusa vestluse järel, kui ma olin tõdenud, et EHItajate blog on end küllalti ammendanud, otsustasime me ta alles jätta ja siia kirjutada siis kui tunne tuleb. aga kuna nüüd on meil kõigil eraldi blogid, siis ei usu, et seda liiga tihti juhtub. kui meie rõõm, mure, viha, igavus ning muud ettejuhtuvad emotsioonid teid huvitavad, siis saate neid ilmselt lugeda just me privaatblogidest. nendele ongi paremal pool viidatud.
vott.
esmaspäev, mai 17, 2004
> >teisipäev, mai 11, 2004
> >
esmaspäev, mai 10, 2004
Kirjutet: 10. mai, kell 2:10
Minu kiire sulekribimise tagajärjel on viimse kahekümne-kolmekümne minuti jooksul valminud veidi vähem kui pool minu modernsuse esseest. Vot seda pole minuga varem juhtunud, et mind keset ööd oleks mõne kooli-asja teemal inspiratsioon tabanud. See inspiratsioon (ja tüdimus mu enda üliletargilisest olekust) tõukas mind voodist välja ja nii ma istun ning kirjutan. Enne toda, nüüd seda. Luban, et postitan selle homme (ilmselt hommikul) ka meie bloogikesse, praegu ei lasta mind sellele ligi.
Dilemma: kas jätkata kirjutamist või minna magama?
Kirjututet: praegu
oo, mis nadmeie bloogiga kõike ära teinud on... hoopis teist nägu on ta siit seestpoolt...
>
>
Minu kiire sulekribimise tagajärjel on viimse kahekümne-kolmekümne minuti jooksul valminud veidi vähem kui pool minu modernsuse esseest. Vot seda pole minuga varem juhtunud, et mind keset ööd oleks mõne kooli-asja teemal inspiratsioon tabanud. See inspiratsioon (ja tüdimus mu enda üliletargilisest olekust) tõukas mind voodist välja ja nii ma istun ning kirjutan. Enne toda, nüüd seda. Luban, et postitan selle homme (ilmselt hommikul) ka meie bloogikesse, praegu ei lasta mind sellele ligi.
Dilemma: kas jätkata kirjutamist või minna magama?
Kirjututet: praegu
oo, mis nadmeie bloogiga kõike ära teinud on... hoopis teist nägu on ta siit seestpoolt...
reede, mai 07, 2004
mis on kõige kummalisem asi, mida te sel aastal teinud olete?
minul peaks see olema eilne võrksukkades, ülilühikestes pükstes ja plätudes harjaga katusekoristamine. oleks keegi mind seal näinud... tähendab marit nägi, aga ta on ju sama ebanormaalne kui ma ise. püüdsin katusel vaikselt astuda ja vähe kilgata, sest ma ei soovinud endale oma naabrite tähelepanu tõmmata. no ei tahtnud, noh. vott. ja päiksevõtuks on mu katus siiski veidi varjuline.
>
>
minul peaks see olema eilne võrksukkades, ülilühikestes pükstes ja plätudes harjaga katusekoristamine. oleks keegi mind seal näinud... tähendab marit nägi, aga ta on ju sama ebanormaalne kui ma ise. püüdsin katusel vaikselt astuda ja vähe kilgata, sest ma ei soovinud endale oma naabrite tähelepanu tõmmata. no ei tahtnud, noh. vott. ja päiksevõtuks on mu katus siiski veidi varjuline.
neljapäev, mai 06, 2004
mõtlesin...mõtlesin mina täna mida mõtlesin, aga särgi sain kätte. esimese asjana panin hommikul arvuti tööle (ei võtnud enne isegi kohvikruusi ligi), et kontot kontrollida ja minu suureks rõõmuks oli sinna laekunud tibakese raha. ema, kes mu koletu rõõmuhõistke tõttu pea ukse vahelt sisse pistis, nägi enda ees seismas rõõmsat nägu, millele oli kirjutatud: "ma sain raha ja nüüd saan endale viimaks osta EHI T-SÄRGI!!!" umbes tund aega hiljem oli mul see seljas, demonstreerisin seda uhkelt tervele peda majale ja veel uhkemalt kaas-EHItajatele. tund ja kolmveerand hiljem olin suutnud ka ele sellisesse kiusatusse viia, et ta pidi minema ja selle 150 krooni välja võtma, et siis helesinisena minu beežisuse kõrval särada. isegi miriam tuli uurima. oh ma olen nii uhke! kuigi ta on küll kahjuks ikka tobe amide T-särki kujuga, siis seekord nullib fakt, et ta on EHI särk, tobeduse ära. ka mu kallis õeraas, nii pea kui oli seda mu seljas näinud, tellis endale ühe. paistab, et petriotism jookseb perekonnas.
igal juhul, ku ma juba nii tavapäratut posti alustasin, võin ma iseenesest ka ära rääkida, mida veel korda saatnud olen. käisin Olde Hansas paari testi täitmas ja hiljem hulkusin koos evaga linnas ringi. nii tore on istuda Raekoja varjus äärekivil, lasta mõnusal muusikal oma pleierist kõlada ja vaadata inimesi. hämmastavalt mõnus tegevus, eriti kui teada, et ei raiska aega niisama ära, vaid pead seda kedagi oodates täitma. igal juhul liikus seal ringi kõiksugu rahvast ja mitmekõmne minuti jooksul mis seal istusin, nägin tegelikult ainult ühte inimest, kes nägi tõeliselt tore, sümpaatne ja HEA välja. neiu oli rõivastatud üleni halli, pruun kott õlal ja suuuuured kõrvaklapid peas. stiilne. ja see, kuidas ta päikese kätte mõnulema jäi - oh, ma oleks tahtnud olla tema nahas...igal juhul sai hiljem eva juurest läbi hüpatud, kuulatud kuulatavat (!) träänsi ja siis toompea servale jalgu kõlgutama mindud, jägides all tohutult värvilise kehalise kasvatuse tunni toimumist. mõnus hetk iseendas, vähemalt minul...
see on enam vähem see, mida olen täna meeldivat korda saatnud. ülejäänuga ei viitsi teid tüütama hakata :)
TTE
>
>
igal juhul, ku ma juba nii tavapäratut posti alustasin, võin ma iseenesest ka ära rääkida, mida veel korda saatnud olen. käisin Olde Hansas paari testi täitmas ja hiljem hulkusin koos evaga linnas ringi. nii tore on istuda Raekoja varjus äärekivil, lasta mõnusal muusikal oma pleierist kõlada ja vaadata inimesi. hämmastavalt mõnus tegevus, eriti kui teada, et ei raiska aega niisama ära, vaid pead seda kedagi oodates täitma. igal juhul liikus seal ringi kõiksugu rahvast ja mitmekõmne minuti jooksul mis seal istusin, nägin tegelikult ainult ühte inimest, kes nägi tõeliselt tore, sümpaatne ja HEA välja. neiu oli rõivastatud üleni halli, pruun kott õlal ja suuuuured kõrvaklapid peas. stiilne. ja see, kuidas ta päikese kätte mõnulema jäi - oh, ma oleks tahtnud olla tema nahas...igal juhul sai hiljem eva juurest läbi hüpatud, kuulatud kuulatavat (!) träänsi ja siis toompea servale jalgu kõlgutama mindud, jägides all tohutult värvilise kehalise kasvatuse tunni toimumist. mõnus hetk iseendas, vähemalt minul...
see on enam vähem see, mida olen täna meeldivat korda saatnud. ülejäänuga ei viitsi teid tüütama hakata :)
TTE
teisipäev, mai 04, 2004
ladies and..um...ladies (as mostly ladies tend to visit this place. anyway, all the gentlemen are also welcome)!!
i proudly present to you - THE RAINBOW
"Geoffrey, yesterday we played with our balls...are we going to play with our friends' balls today?"
TTE
>
>
i proudly present to you - THE RAINBOW
"Geoffrey, yesterday we played with our balls...are we going to play with our friends' balls today?"
TTE
neljapäev, aprill 29, 2004
õu. (sellest on saanud mu uus parasiit... häälitsus? sõnaks ma teda nimetada ei taha)
ma ei saa aru miks see tants mulle nii väga meeldib. tants nagu tants ikka, sammud ja käeliigutused, kehahoiak ja teatud liigutuste sujuvus... neid võib leida ju igalt poolt. aga miski selles tantsus, nendes sammudes ja hoiakutes... neis on midagi minulikku, ma tunnen end nii olles hästi. heakene küll, ma ei ole mingi kõva tantsija veel, ajan samma sassi, rüht läheb meelest ja kindlasti on veel mingi sada häda. aga see mind ei morjenda. pange aga muusika käima ja ma tantsin. ja kuigi flamenco on vägagi kurjade võistluste ala ei tunne ma end sellest mõjutatuna. ma ei taha teha kõike paremini kui keegi teine vaid paremini kui ma ise. see on midagi uut ja huvitavat just nimelt füüsilisest kandist. ajutrenniga olen ma nagu väiksest peale harjunud. aga füüsiliselt on endaga võistlemist vähe olnud. ma mõtlen siinkohal nimelt jooksmist.
käisin trennis. jooksin. aga kõige rohkem meeldisid mulle võistlused, sest siis sain ma end proovile panna. ma võisin end segaseks joosta, puhtast tahtejõust end kellegist mööda pressida, et enne mõnda teist inimest üle finišijoone jõuda. nii oligi mu parim saavutus see, kui ma suutsin end ühel võistlusel kolmest inimesest mööda pressida. kindlasti oli see ka enese ületamine aga see ei omanud tähtsust, sest aega ma ju ei mäleta, mäletan ma just seda võidukat tunnet: "ma möödusin kolmest inimesest."
minu jaoks ei ole flamenco selline. ma naudin seda kui ma ise enda meelest mõne liigutusega hästi hakkama saan. ja kui ei saa siis ma naeran enda üle. ja mida rohkem ma seda tantsin seda rohkem ma tahan seda tantsida. :)
tegelikult oli see kõik üks suur sissejuhatus järgnevale:
kõik noored ja vanad, sõbrad ja tuttavad
osalege aktsioonis 'von krahl tuleb täita ele raffaga'
9. juunil kell 20.00 toimub von krahli baaris esinemine. ausõna, seal on palju toredat, sest inimesed, kes tegelikult ka oskavad tantsida on seal seda tegemas. ja siis saate te ka mu üle naerda, kui peaksite seda teha tahtma. :)
>
>
ma ei saa aru miks see tants mulle nii väga meeldib. tants nagu tants ikka, sammud ja käeliigutused, kehahoiak ja teatud liigutuste sujuvus... neid võib leida ju igalt poolt. aga miski selles tantsus, nendes sammudes ja hoiakutes... neis on midagi minulikku, ma tunnen end nii olles hästi. heakene küll, ma ei ole mingi kõva tantsija veel, ajan samma sassi, rüht läheb meelest ja kindlasti on veel mingi sada häda. aga see mind ei morjenda. pange aga muusika käima ja ma tantsin. ja kuigi flamenco on vägagi kurjade võistluste ala ei tunne ma end sellest mõjutatuna. ma ei taha teha kõike paremini kui keegi teine vaid paremini kui ma ise. see on midagi uut ja huvitavat just nimelt füüsilisest kandist. ajutrenniga olen ma nagu väiksest peale harjunud. aga füüsiliselt on endaga võistlemist vähe olnud. ma mõtlen siinkohal nimelt jooksmist.
käisin trennis. jooksin. aga kõige rohkem meeldisid mulle võistlused, sest siis sain ma end proovile panna. ma võisin end segaseks joosta, puhtast tahtejõust end kellegist mööda pressida, et enne mõnda teist inimest üle finišijoone jõuda. nii oligi mu parim saavutus see, kui ma suutsin end ühel võistlusel kolmest inimesest mööda pressida. kindlasti oli see ka enese ületamine aga see ei omanud tähtsust, sest aega ma ju ei mäleta, mäletan ma just seda võidukat tunnet: "ma möödusin kolmest inimesest."
minu jaoks ei ole flamenco selline. ma naudin seda kui ma ise enda meelest mõne liigutusega hästi hakkama saan. ja kui ei saa siis ma naeran enda üle. ja mida rohkem ma seda tantsin seda rohkem ma tahan seda tantsida. :)
tegelikult oli see kõik üks suur sissejuhatus järgnevale:
kõik noored ja vanad, sõbrad ja tuttavad
osalege aktsioonis 'von krahl tuleb täita ele raffaga'
9. juunil kell 20.00 toimub von krahli baaris esinemine. ausõna, seal on palju toredat, sest inimesed, kes tegelikult ka oskavad tantsida on seal seda tegemas. ja siis saate te ka mu üle naerda, kui peaksite seda teha tahtma. :)
kolmapäev, aprill 28, 2004
*to plunge feet first into the nothingness*
tõde on see, et kui seinad hakkavad su ümber sulguma, kui sa selle peale vihastad või on lihtsalt kurb olla, siis tuleb minna hulkuma. õine tallinn on kõndimiseks kümneid kordi parem kui päevane. päevane tallinn on hea teiste jälgimiseks, õine aga enda jälgimiseks. kõige huvitavam on aga see, kuidas varjud võivad tekitada illusioone, mis näivad nii reaalsetena. admiraliteedi bassein oli täna öösel hämmastavalt tüüne ja kõik vastaskaldal olev peegeldus veest tagasi peaagu sama selgete piirjoontega kui päriselt olemasolev. aga kõige müstilisem oli see, mis oli otse meie jalge ees - peegelduseta, tühi näiv pimedus, mille ees istudes oli tõepoolest mulje, et istun Universumi serval ja seal all on igavene ruum...kui oleksin tol hetkel sinna viskunud, oleksin igavesti kukkuma jäänud...ja samas, kuskil kuklas tiksus siiski teadmine, et tegelikult on see kõik mu ees tume vesi, kõigest 2 m allpool. ja see vastuolu tekitas mõnusa kõditava tunde....
ahh, hulkuda on hea...
TTE
>
>
tõde on see, et kui seinad hakkavad su ümber sulguma, kui sa selle peale vihastad või on lihtsalt kurb olla, siis tuleb minna hulkuma. õine tallinn on kõndimiseks kümneid kordi parem kui päevane. päevane tallinn on hea teiste jälgimiseks, õine aga enda jälgimiseks. kõige huvitavam on aga see, kuidas varjud võivad tekitada illusioone, mis näivad nii reaalsetena. admiraliteedi bassein oli täna öösel hämmastavalt tüüne ja kõik vastaskaldal olev peegeldus veest tagasi peaagu sama selgete piirjoontega kui päriselt olemasolev. aga kõige müstilisem oli see, mis oli otse meie jalge ees - peegelduseta, tühi näiv pimedus, mille ees istudes oli tõepoolest mulje, et istun Universumi serval ja seal all on igavene ruum...kui oleksin tol hetkel sinna viskunud, oleksin igavesti kukkuma jäänud...ja samas, kuskil kuklas tiksus siiski teadmine, et tegelikult on see kõik mu ees tume vesi, kõigest 2 m allpool. ja see vastuolu tekitas mõnusa kõditava tunde....
ahh, hulkuda on hea...
TTE
teisipäev, aprill 27, 2004
miks on inimestel raske teineteisele silma vaadata? ka mul on vahetevahel raske teistele otsa vaadata, aga enamasti ei vaata ma tänavatel lihtsalt enda ümber ringi. aga siis kui ma inimestega suhtlen siis pean ma neid vaatama, neid nägema. ma arvan, et te nõustute minuga kui ma väidan, et tants on suhtlusvorm ning sellepärast peangi ma seda loomulikuks, et ma ka tantsides inimesele, kellega ma tantsin, otsa vaatan. nii harjutasin ma flamencos oma tantsupartneri üsna alguses mu pingsat pilku välja kannatama. esmaspäeval aga vahetasid kõik käsu peale partnereid ja nii sain ma päris mitme inimesega tantsida. ja eranditult ei kannatanud nad mulle nii kaua silma vaadata kui mina neile. ja miks? lihtsalt sellepärast et me teineteist ei tunne? ja mis siis? ja mis siis?
>
>
